Õlitagem õigusriiki

Eesti Vabariigis ei või riigikogus vastuvõetud seadused olla vastuolus põhiseadusega, valitsuse ja kohalike omavalitsuste tegevus seadustega ning õigusemõistmine kohtus  kohtuniku vandest tulenevalt tema südametunnistusega. Kui vastuvõetud seadus ei vasta põhiseadusele, pöördub vabariigi president riigikohtu poole, kui valitsuse tegevus ei vasta seadustele, võib isik, kelle õigusi on rikutud, pöörduda halduskohtusse. Kui kohtuotsus ei vasta kohtuniku südametunnistuse häälele, sellele, mida ta ise õigeks peab – kes pöördub siis ja kuhu? Ilmselt pöördub sellisel juhul meedia kui nn neljas võim avalikkuse poole.

Juhtumitest, kus kohtunik on teinud mingitel välistel põhjustel, sealhulgas kellegi korruptiivsete huvide tõttu, kohtuotsuse, mis on vastuolus tegija südametunnistusega, on ajakirjandusel võimalik saada teavet iseenesest mõista ainult asjaosalise enda käest. Kahjuks ei taga Eesti seadusandlus käesoleval hetkel isiku, kes annab ajakirjanikule taolist infot, anonüümseks jäämise võimalust ehk allikakaitset piisavalt. Siinjuures tuleb märkida, et kohtuniku varjatuks jäämise võimalus on sisuliselt võimalik kohtu teise ja kolmanda astme puhul, kus otsustamine toimub kollegiaalselt. Kohtu esimeses astmes on üldjuhul ainult üks kohtunik.

Mida kohtuniku ülestunnistus ajakirjandusele tegelikkuses muudab – kohtuotsus jääb ju jõusse ja juriidiliselt on kõik korrektne? Tugevneb kohtu autoriteet ja mõne inimese südametunnistus saab puhtamaks – puhas südä om aga rohkemp kui kott kulda.

Kaarel

Avaldatud Eesti Päevalehes 23.01.2009 lk 2, vt http://www.epl.ee/artikkel/456059