Kodanikupalka soovitas juba 1955. aastal mõtleja
Erich Fromm. Ka hiljem on ta seda pidanud üheks vajalikuks sammuks ülesandes
ehitada terve majandus tervete inimeste jaoks. Majandusteadlane Milton Friedman
on väitnud, et ta eelistaks otsest rahamaksmist bürokraatlikest
ettekirjutustest sõltuvate toetuste asemel.
Kodanikupalga võiks seostada nn kodanikukohuse
täitmisega. Nimelt maksta kodanikupalka ainult nendele valimisõiguslikele
kodanikele, kes osalevad valimistel ja referendumitel, kusjuures riiklikku
pensioni saavad isikud saaksid kodanikupalka sõltumata valimistel ja
referendumitel osalemisest. Loomulikult peab sellisel juhul olema alati
võimalus erapooletuna hääletada (nii nagu näiteks Riigikogu valimistel
kandidaadi registreerimisnumbrit valimissedelil mitte märkida).
Kodanikupalga suurus määratletaks riigieelarve
seadusega. Kodanikupalk peaks garanteerima selle saajale vähemalt kulutused
toidule.
Kolumnist Paul Globe kirjutab Eesti Päevalehes (30.04.2009, lk 2),
et “üha rohkem inimesi tunnistab, et riik on oluline – ja mitte pelgalt
institutsioonina, mis kehtestab reegleid majandustegevuse jaoks, vaid ka
viimase lootuse ja toe pakkujana inimestele …”. Materiaalses mõttes väljendubki see viimane
lootus ja tugi kodanikupalgana.
Kaarel